Üksinda Baskimaad avastamas

Tekst ja fotod Kairit Tuka

Hilisel õhtutunnil Bilbaosse jõudes ei olnud mul aimugi, mis mind ees ootamas on. Ma poleks elu seeski osanud ette kujutada, milliste seikluste osaliseks ma saan. Ehku peale väljas, hotell broneerimata ja tulevik tundmatu, sammun mööda pimedaid tänavaid ja otsin kohta, kus vähese raha eest pea padjale panna. Jalutanud kaardi abil juba tubli tunnikese ringi, satun kokku ühe vanapaariga, kes kohe viisakalt pärivad, kuidas mind aidata saavad.

Juhuslikult räägib vanapaar saksa keelt – milline kergendus. Kiirelt paar sõna vahetanud, selgub, et nad peavad hostelit just sealsamas ligidal. Hind olevat odav, toad ilusad. Läinud siis vanapaariga kaasa, avastan, et toad on tõepoolest ilusad, ruumikad, mugavad, ja otse vanalinna südapunktis asuva Santiago katedraali kõrval. Rõdult avanemas imeilus vaade väärt miljoneid, kui mitte rohkem, sest kinnisvara on seal üüratult kallis. Hind miljonilise vaate eest äärmiselt odav – nelikümmend viis eurot öö. Võtsin toa kaheks ööks.

Seiklused algavad...

Järgmise päeva varasel hommikul (pool üksteist on minu jaoks vara) haaran fotoka kaenlasse, seljakoti selga ja sean sammud kohalikku internetikohvikusse. Istun siis netis ja avastan virtuaalselt Bilbao  linna, kui kõrvale arvuti taha istunud noormees mind kogemata mantliga riivab. Puudutus äratab hetkeks mu tähelepanu ja tuleb tunnistada, et asja eest. Mu seljakott, mis nii ilusasti ja turvaliselt oli „pargitud“ parema jala juurde tooli kõrvale, on jäljetult kadunud. Esimese raksuga seisan nagu loll ega taipa, kuhu kott jäi. Vahin ringi, nägu õnnetu, öelda ka midagi ei oska ega suuda. Lähen siis administraatori juurde küsima, et ega ta ei näinud midagi. Väga-väga-väga vigasest inglise keelest saan nii palju aru, et tema ei ole midagi näinud, turvakaamera seinal ei tööta ja polevat midagi parata.

Kadunud seljakotis olid läpakas, telefonilaadija, fotoaparaadi laadija, kõikvõimalikud ühenduskaablid, dokumendid (ID-kaart, juhiluba, Euroopa ravikindlustuskaart ja muu vajalik träna), paar riidehilpu ja raamat. Kõik, mis vähegi väärtuslik ja vajalik. Alles jäid kaelas rippunud fotoaparaat, põuetaskus olnud pass, telefon ja pangakaart. Maakeeli öelduna – joppas. Hea, et niigi hästi läks. Kahjud kokku lugenud, tegin paar kiiret telefonikõnet isale ja asjad sai aetud nii, et keegi tark mu kadunud dokumentidega kurja teha ei saaks.

Edasi tuli appi seesama noormees, kes mind mantliga riivates virtuaalmaailmast äratas. Ta rääkis üsna hästi inglise keelt ja oli juba aru saanud, mis juhtus. Ta kutsus kohaliku baski politsei, seletas neile, mis juhtus, tõlkis minu juttu ja pärast viis mind jaoskonda veel avaldustki kirjutama. Äge. Sellest hetkest peale saime nii suurteks sõpradeks, et olime kaks nädalat ninapidi koos ja kõik, mis ma näha või teha tahtsin, sai tehtud ja nähtud – tema aitas mind. Oli selleks siis restorani kööki sissesaamine, Gloria Gaynori kontserdile minek või mägedes matkaradade leidmine. Seigeldud sai kahekesi rohkem, kui unistada võisin – ei jõua isegi ära imestada.

Olgu siis siinkohal lahti seletatud, kes minu abistajaks osutus. Noormehe nimi on Gaizka, 31 aastat vana, pärit Santurtzist, aga elab juba mitu aastat El Salvadoris, käib ainult korra aastas kuu aega emal külas, kellel on Santurtzis väike pubi. Hispaanlased ütleks tema kohta baski terrorist, kuna ta nõuab väga varmalt baski vangide vabastamist või paigutamist baski aladele (olgu vahele öeldud, et baskid pannakse vangi väljapoole Baskimaad, see valmistab neile suurt tuska), suhtleb paljude äärmuslike inimestega ja veedab tihti oma vaba aja pubides, mille seinu ilustavad plakatid kirjadega „Vabastage baski vangid“. Gaizka tädipoeg korraldab keldrikoosolekuid „baskide tuleviku üle arutlemiseks“. Peale üht sellist kogunemist lasti mägedes hispaanlaste telekommunikatsiooni mast õhku... Juhtumisi.

Kõik baskid ei ole terroristid

Siiski ei saa mitte mingil juhul väita, et kõik baskid on terroristid. Ei ole. Kaugeltki mitte. Baskid on lahked, sõbralikud, humoorikad, traditsioone austavad, külalislahked ja ääretult abivalmid inimesed. Baskidele on väga olulised nende perekond, kombed, sõbrad ja... TOIT. Nad on tolerantsed kõigi ja kõige suhtes. Just tolerantsus on üks asi, mida meie, eestlased, võiks baskidelt ja teistelt sarnastelt õppida. Kui baskidel midagi öelda on, panevad nad selle graffitisse. Väga ilusasse muide. Linnas pole kohta, kus graffitit ei kohtaks – kõik seinad on sõnumeid ja pilte täis. Nendes kajastub iroonia, huumor ja päevakajalisus üheaegselt koos suure kunstimeisterlikkusega.

Elades selles „riigis“ kaks nädalat kohalike inimeste keskel ja kohalike kombe kohaselt, olen kõigest suisa vasikavaimustuses. Inimesed, kes Baskimaal elavad, on ühelt poolt väga sügavate traditsioonidega, teisalt jälle väga uuendusmeelsed. Kõik, mis puudutab ümbritsevat tehnikat ja infrastruktuuri, on viimase malli järgi. Bussid, metroo, rongid – kõik töötab kui kellavärk ja teeb silmad ette ka suurematele linnadele, nagu näiteks Barcelona. Asjata ei ole öeldud, et Bilbao metroo on Euroopa suurim ja ilusaim... On küll. Kõik, mis puudutab aga inimsuhteid, omavahelist läbikäimist ja ka kokakunsti, on traditsiooniline. Põlvkonniti väljakujunenud eluviisid on inimestesse nii sisse juurdunud, et seda vägisi muutma hakata oleks patt.

Praegusel hetkel koosneb Baskimaa (Euskal Herria, baski k.) kolmest erinevast piirkonnast: Baski Autonoomne Piirkond Hispaanias (Euskadi), Hispaanias asuv teine autonoomne piirkond Navarra ja Baski piirkond Prantsusmaal (Iparralde). Loomulikult tahaksid kõik baskid elada ühtses ja iseseisvas riigis, eks neil oleks selleks ehk õigust ka. Kultuurilt on baskid ju hoopis teistsugused hispaanlaste ja prantslastega võrreldes. Neil on oma keel, kultuur, traditsioonid... Ma loodan südamest, et ükskord saavad nemadki iseseisvaks.

Söögi- ja joogiparadiis

Baskimaa on lausa paradiis igaühele, kes naudib häid sööke ja jooke. Seal saad maitsta suurepärast ja head  kodutehtud toitu, kohtad arvukalt suurepäraseid pubisid, restorane, pintxo-baare ja gastronoomilisi ühendusi. Gastronoomilised ühendused on Baskimaal väga populaarsed. Inimesed on moodustanud grupid, kes käivad koos söömas, joomas, kaarte mängimas ja muidu restoranis või baaris mõnusalt aega veetmas.

Baskimaa parimates restoranides saab nautida kohalike kokkade oskusi ja temperamenti, kes on (küll väikese liialdusega, aga siiski oma tõepõhjaga) tugevad number „ühed“ rahvusvahelises köögis. Traditsiooniline baski köök oma liha ja kala maitsva valmistusviisiga on see, mis garanteerib unustamatud lõuna- ja õhtusöögid. Samamoodi kohalike autorite loomingulisus, mis on alati seotud traditsiooniga hoida maitse- ja aroomikooslusi kõrgel tasemel. Ka kõige nõudlikuma inimeste tarvis...
Köögis kasutatakse alati kõrgekvaliteedilisi tooraineid. Köögiviljad, kala ja liha on ümberkaudsete talupidajate (baserritarras) ja kalameeste (arrantzales) armastuse ja pingutuse tulemus. Nad teevad raskelt tööd, et saada maakera parimaid ande.

Nii ärkab keskmine baski kodanik hommikul tortilla ja kohvi saatel, peale mida minnakse tööle. Kui kella 11 paiku peaks nälg natuke näpistama, käiakse korra kõrvalbaaris, võetakse hamaiketako (peale ühteteist, baski k.) ehk meie keeli ja meeli võiks see olla lõunaoode. Hamaiketako on tavaliselt 1–2 pintxo't või tortillalõik ja väike txakoli. Peale seda tehakse tööd edasi kuni poole kaheni, siis algab lõuna.

Ja lõunasöögid on seal rikkalikud... Umbes kümne euro eest saab Bilbao ja Santurtzi lõunasöögirestoranides kolm korralikku käiku, pudeli veini, suure pudeli mineraalvett, ühe sigarillo ja ühe pokaali tüüpilist baski likööri Patxarana, mida tarbitakse digestiivina. Lõuna kestab kuskil poolteist tundi. Süüakse-juuakse 2–8-liikmelistes seltskondades elavalt vesteldes ja nalja visates. Peale lõunasööki minnakse oma kodudesse ja tehakse umbes kolmveerandtunnine lõunauinak ehk siesta.
Tööle naastakse poole viie paiku. Ja juba tund aega hiljem, kui väike nälg jälle tunda annab, süüakse saia, mille vahel on kas siis chorizzo või mõni muu imemaitsev vinnutatud vorst või sink.

Peale tööpäeva lõppu kella 20–21 paiku võetakse samamoodi kas sai vorstiga või kerge kalaroog. Kella 23 paiku paar küpsist kakaoga ja ongi uneaeg.

Baski inimene naudib elu ja ihkab vabadust

Ühesõnaga, Baskimaal inimesed söövad ja joovad päev otsa ning vahepeale teevad veidi tööd ka. Ülemus ei tule sul alkomeetriga nina alla mõõtma, et kas sa oled lõuna ajal veini joonud. Autoga muidugi joogise peaga ei sõideta. Ning selleks ei ole tarvidust ka. Linnad on väikesed, majad kõrged, kõik vahemaad on jala, bussi, trammi, rongi või metrooga läbitavad. Minu jaoks väga teretulnud nähtus. Üks asi veel – paljud inimesed suitsetavad seal hašišit. See pole küll Hispaania seadustega lubatud, kuid kuna Baskimaa juba on kord selline nagu ta on, siis kehtivad seal omad reeglid. Keegi ei vaata viltu kui kuskil restoranis, pubis või kasvõi tänaval meie maal keelatud kraami suitsetatakse. Isegi baski politseinikud teevad seda, mis seal siis enam öelda... Omast kogemusest meenub hetk, kus olen restoranis ja kõrvallauas istuv seitsmekümnele lähenev vanapapi keerab omale pläru ette ning hakkab seda innukalt tõmbama. Üsna meeldiv aroom toidu kõrvale, tekitab hea söögiisu...

Baskimaal on sarnaselt Hispaaniaga (mitte kogu Hispaaniaga muidugi)  üks tänuväärt komme, txikiteo, mille harrastamisest tunnen siiralt puudust. Sedasi kutsutakse kohalikus keeles traditsiooni käia baarist baari, võtta 1–2 pintxot, väike õlu (0,2 liitrit), maksta ja minna järgmisesse baari edasi sedasama tegema. Baarid laovad oma pintxod välja juba kuskil 11 paiku, et hamaiketako ajal inimestel süüa oleks. Need on tavaliselt 6–8 kaupa taldrikul ja igas baaris isesugused. Sealsed inimesed teavad väga hästi, millist pintxot nad millises baaris tahavad – ehk siis, mida ja kus pakutakse. Põhilised txikiteo harrastajad on gastronoomiliste ühenduste liikmed, pensionärid ja kontoritöötajad, kellel enne lõunat väike oode marjaks ära kulub. Restoranide ja pubidega on selline lugu, et kuna lõuna ajal on kõik muud asutused ja poed kinni, siis need on samal ajal reeglina lahti ja rahvast täis. Söögikohad on väikesed ja neid on tänavate ääres palju-palju. Tihtipeale perekonnaettevõttena peetav pubi või restoran on väga lugupeetud koht, mida pärandatakse käest kätte.

Baski pubides kohtab seintel tihtipeale plakateid sõnumiga „vabastage baski vangid“. Baarilettidel on erinevate logodega korjanduskarbid millest saadud raha läheb kas siis vangide vabastamiseks mõeldud kassasse või kogunemiste tarbeks ruumide rentimiseks. Samamoodi müüakse neis baarides plakateid, meeneid ja sümboleid, millest tulev rahasumma läheb samamoodi baskide vabaduse heaks. Ilus komme. Annetasin omaltki poolt mõned eurod ja ostsin paar päris poppi meenet.

Kui kellelgi on tõsine soov omal käel Baskimaad avastada, siis mina soovitan soojalt ja soovin omalt poolt jaksu ja tervist ka kaasa. Avastamist on seal palju. Kui reisi ärajätmise põhjuseks peaks olema hirm baski terroristide ees, siis olge mureta, kodus nad ei murra. Kodus Baskimaal on nad sõbralikud ja külalislahked.

Ilmaga ei ole seal küll nii hästi vedanud nagu ülejäänud Hispaanias, et see on soe ja päikeseline, aga kui isu põnevaid kohti avastada on suur, siis pole ilmast vast hullu. Ilusat ilma leiab San Sebastianis ehk Donostias, Pamplonas, Vitoria-Gasteizis ja Bermeos – muidugi ka teistes linnades, aga neis on lihtsalt rohkem, mida vaadata. Bilbao ja selle äärelinnad Barakaldo, Santurtzi ja veel mõned, on seevastu pidevalt vihmased. Põhjuseks ümberringi asuvad mäed, mis pidevalt auravad ja see aur sajabki siis kõrvale linnadesse maha. Kõige ehedamat baski kultuuri ja elu aga näebki Bilbaos ja eriti selle äärelinnades. Nii et, trotsige vihma ja minge baskidele külla.

Väike sõnaseletus:

Pintxo (hispaania keeles tapas) – väike snäkk, mida süüakse nii soojalt kui ka külmalt. Tihtipeale on see saiale laotud kala, sink, juust, köögiviljad, idud, puuviljad, muna, molluskid, liha – ühesõnaga kõik, mida vähegi oskad ette kujutada ja kõikvõimalikes kombinatsioonides. Sai võib olla oliiviõlis praetud või mitte, samamoodi on ka kõikide muude komponentidega. Snäkk võib olla ka ahjus küpsetatud. Pintxosid on ka ilma saiata, näiteks lihtsalt tiku otsa pandud keedetud, marineeritud, praetud, küpsetatud või soolatud kala, mereand, liha koos erinevate köögi- või puuviljadega.

Txakoli [Tsako'li] on kerge mulliga väga kuiv kõrge happesuse ja madala alkoholisisaldusega valge vein, mida toodetakse Baskimaal. Reeglina serveeritakse seda aperitiivina. Txakoli’t juuakse aasta jooksul peale pudeldamist, kuna seda ei saa pikemat aega säilitada. Kõige sagedamini on see rohelist värvi, kuid esineb ka punast ja rosé’d. Serveeritakse kõrgetest pokaalidest ja tihtipeale pintxode kõrvale. Alkoholisisaldus antud veini puhul piirdub 9,5–11,5-ga.

Patxaran tuleb baskikeelsest sõnast baso aran, mis tähendab metsikut ploomi. See on laukapuu marjade maitseline liköör, mis on pärit Navarrast. Likööri valmistatakse aniisilõhnalisest alkoholist, mille sees leotatakse mõne kuu vältel laukapuu marju, väheke kohviube ja vaniljekauna. Tulemuseks on punakaspruun magus vedelik, millel kangust 25–30%. Seda serveeritakse jääkülmalt või jääga. Praegusel ajal on kasutusele võetud meetmed, et säilitada joogi algupärane nimi, kvaliteet ja Navarra identiteet. Nõuded on, et joogile ei lisataks värvi-, lõhna- ega aroomiaineid.

KÖÖK/2009